Lõhnav kuslapuu

Kuslapuu (see kõige tavalisem, lõhnav ehk lonicera caprifolium) kasvas mu lapsepõlves vanaema aida juures värava najal. Toona ta mulle ei meeldinud: juunikuu suveõhtutel lõhnas kuslapuu uimastavalt ja see aroom mattis kõik muu enda läheduses. Väänlevad oksad kasvasid jõõratuks puntraks, mis ajapikku aeda aina rohkem maadligi vajutasid ja veidrad kuuelondilised õied, mis kinnitusid pisikesele rohelisele taldrikule, tundusid kuidagi…sündusetud.

Nüüd on kõik teisiti.

Jõuline ja isepäine väänleja

Avastasin kuslapuu uuesti juhuslikult meie isetekkelisest kaasikust, mis Jaago talu maadel märkamatult koos minuga lapseea lagedast põllust on korralikuks liigirikkaks metsaks sirgunud. Metsatukk pakub mõnusaid elamusi igal aastaajal, mil seal uitamas käin. Kevadel avastasin kaasikust käpalise- kahelehise käokeele. Suvel kasvavad seal metsmaasikad, sügisel puravikud ja talv lubab suurte kuuskede alumiste okste all onnimängu mängida. Metsa sisse oleme teinud salarajad ja lõkkeplatsi, mida kutsume oma RMKks.

Juba paar aastat märkas Muska hooldusraie käigus, et mõnikord olid noorte kuuskede ümber väänlevad „kägistajalindid“, mis soonisid noorte puude tüvedesse suisa spiraalsed vaod- nii juhtus meie selleaastase jõulukuusega. Algul oli kägistajaid vaid mõni, aga ajapikku aina rohkem.

Sel kevadel võtsin ette taim ära määrata. Nii see lonitseera mu tajuvälja sattuski. Selgus, et tegu on väänleva kuslapuuga, mille võrsed armastavadki end kõikvõimalike vertikaalsete objektide ümber taeva poole ajada, aga parema puudumisel levivad mööda maad. Sobivates tingimustes võib kuslapuu katta maa nagu roheline vaip. Õied jäävad siis küll kesisemaks, aga taime elujõud on uskumatu.

Huvitav, kas tegu on sellesama vanaema- aegse kuslapuuga, mis aiast plehku pani?

Tegelikult on tõenäolisem, et kuslapuu sattus meie kaasikusse lindude abiga. Inimesele on kuslapuu marjad mürgised (v.a aiandites müüdava sinise kuslapuu söödav vorm Lonicera caerulea var. edulis), aga linnud armastavad neid väga. Nii saad selle taimega soovi korral aeda sulelisi meelitada.

Lõhnav kuslapuu on üsna varane õitseja, kelle hiilgeaeg on jaanipäeva paiku. Õied õhetavad algul roosakalt, hiljem on elevandiluukarva. Taime õied on avatud nii ööl kui päeval. Eriti tugevalt lõhnabki kuslapuu suveõhtutel, meelitades ligi surusid, kes toituvad õite nektarist. Rein Kuresoo kirjutab sellest looduskalendris (https://www.looduskalender.ee/vana/node/20403.html ) ülivahvalt.

Kuue õiega efektne õiekobar asub rohelisel taldrikukesel- lehealusel, mis koosneb kahest kokku kasvanud ülemisest lehest. Suve lõpus lesivad „taldrikul“ hernesuurused oranžid marjad. Pikad võrsed võivad kasvada mitme meetri pikkuseks. Neid on tore lillekimpudesse lisada nii õitega kui õiteta, nii marjadega kui ilma.

Oli ülivahva avastada, et lõhnaval kuslapuul on sort nimega `Inga`.

Kasvatamine ja paljundamine

Kuslapuud on lihtne paljundada- suru mõni okstest maadligi ja kata mullaga. Peatselt on oksal juured all. Siis on juba lihtne see toe najale sirguma suunata. Aeg-ajalt on mõistlik kuslapuu vanemaid oksi kärpida- kujunduslõikus aitab lõhnaval seinal ühtlasemat muljet hoida.

Aedades näeb tihti ka lõhnava kuslapuu lähedast sugulast väänduvat kuslapuud (L. periclymenum), mis hakkab õitsema nädal-paar hiljem. Väänduv kuslapuu õitseb suve läbi, lausa sügiseni välja. Kahel sõsaral on lihtne vahet teha- lõhnaval kuslapuul on õied alati kuuekaupa, väänduval on õiekobaras rohkem õisi. Õiepungad on tugevamat punast tooni. Puudub „taldrik“, sest ülemised lehed pole kokku kasvanud. Lehed on teravamad, lehevärv tumedam roheline. Õied on lausa ulmeliselt erilised- näiteks väänduva kuslapuu sort „Serotina“, mis meenutab fuksia ja ämbliklille värvikirevat liitu.
Kuslapuu perekonnas on palju liike, enamus neist vähenõudlikud ja vastupidavad. Neil on võimas juurekava, mis annab talvekindluse ja taastumisvõime. Aias võiks kuslapuu istutada kohta, kus on päike või äärmisel juhul poolvari. Varjus on õitsemine nigel või lakkab sootuks.
Suurepärase ronijana sobib kuslapuu kastma, varjama ja peitma mitte nii atraktiivseid vaateid või kohti. Aias ongi kuslapuu mõistlik suunata võrele või sõrestikule kasvama- nii tuleb tema omapära kõige paremini esile. Kui suurest puntrast isu täis saab või üldse enam sotti ei saa, mis väät kuskohast kasvab, võib kogu taime maha lõigata ja otsast alata.