Väävelkollane kosmos ehk Cosmos sulphureus

Haruharva leiab mu kimpudest ja aiast kollaseid või oranže õisi. Jaa, ma tean, soojad toonid on optimistlikud, kollane turgutab tuju ja tõstab isu, päikesevärvi toonid toovad tuppa soojust…ja ikkagi, kui lähen kimpu tegema, ei taha käsi kuidagi oranži, ookri või kollase järele sirutuda.

Väävelkollane kosmos on üks neist harvadest päikesekarva lilledest, kellele teen peenras erandi. Ah et miks? No loe ise“

Esiteks, selles ergavalt lõõmavas loojanguvärvis lihtsalt on midagi lummavat. Isegi vihmase ilmaga paistab väävelkollane kosmos olevat seesmiselt justkui süüdatud, nii tugev on tunne, et õis loidab. Kui ei usu, vaata pilte!

Teiseks on ta täiesti seisukindel- õit kannavad tugevad sirged varred. Lehti, mida rookida, praktiliselt pole. Peenikest vart on lihtne teisega punti sobitada ja ta passib hästi ka kenzani või lillekonna abil tehtavatesse ikebana-tüüpi seadetesse, kus iga õis loeb. Lõikelillenduseks on väävelkollasel küll oluline silmas pidada nippi, millest allpool.

Kolmandaks on teda (erinevalt harilikust kosmosest) imelihtne korjata ja juba õitsenud õisi ära noppida. Varred sirutuvad kõrgele, lihtne on need harunemiskohast maha lõigata. Põõsas on selge struktuuriga, saad täpselt aru, mida võtta, mida jätta. Ei pea tihnikus käsikaudu kobama, et siis avastada- näh, ikka lõikasin vale varre. Ja aeganõudev lehtede rookimine jääb ära- õis on enamasti piisavalt pikalt lehtedeta.

Neljandaks kasvab tillukesest seemnest hiiglaslik mehekõrgune põõsas, mis kannab kuni külmadeni sadu õisi- jagub nii vaatamiseks kui tuppatoomiseks.

Ja viiendaks on ta entusiastlik nopi-ja-tuleb-taas-tüüpi lill. Mida rohkem lõikad, seda rohkem saad. Kui enam ei jaksa, siis kaksa vähemalt õitsenud õienupud maha- nii teab taim, et tuleb edasi vihtuda ja õitsemine jätkub. Kui kosmostel üldse mingeid miinuseid on, siis on see nende ebainimlik õitsemistempo- noppimisega on praktiliselt võimatu järje peal olla!

Külvamine ja kasvatamine

Mõned liigutused tuleb selleks rikkalikuks saagiks siiski teha. Tärkamise järel vajab väävelkollane kosmos valgust, nagu kosmosed ikka- muidu viskab ta oma vibaliku kere kiirelt potti sirakile ja venib välja. Natuke saad päästa sügavale pikeerimisega, aga isegi siis on oht venimisele. Selle välimiseks ära kiirusta külvamisega, küll sa jõuad! Taim jõuab isegi otsekülvist rikkalikult õitseda. Mina unustasin oma ise kogutud väävelkosmose seemned sel aastal puha külvata ja “ärkasin” alles mais. Viskasin siis paberist külvikassetiga (mu superleiutise kohta vaata lähemalt siit) kasvuhoonesse ja sain taimetited maha juuni keskel. Augustiks laiutas mu peenral Muskast pikem (ja ta on ikkagi piiiiiiiiik mees!) põõsas, teisiti pole seda võimalik nimetada. Õitses ja õitseb nagu hull.

Teiseks tasub taime latva korralikult näpistada- ehk siis latv nii paari-kolmekümnesentimeetrise kasvu juures teise või kolmanda lehepaari kohal maha võtta. See soodustab harunemist ja seega ka rikkalikumat õitsemist.

Väävelkollane kosmos ei sobi vähese ruumiga kohtadesse, selleks pead otsima spetsiaalseid kääbussorte. Seemnepakid lubavad küll tihti kompaktset kasvu ja kõrgust kuni 70 cm, aga mul pole kunagi nii läinud. `Redcrest` ja `Klondike` igatahes sirguvad ja laiuvad larakalt- viimasel aastal mul näiteks minust kõrgemaks. Samas sobib see kosmos hästi ka teiste lilledega, sest hõredapoolne lehestik annab valgust ja ruumi ka kaaslastele. Nii võivad vabalt läbisegi kasvada näiteks ogaputked ja väävelkollane kosmos. Ja kui rõdukonteineris või minipinnal on kõrguse jaoks piisavalt ruumi, siis on see suurepärane ka konteinerisse- õitseb virgalt ega vaja väetamist.

Kosmosele reserveeri vaesema või poolvaesema pinnasega peenar. Muld võib olla ka kergelt aluseline, mõnevõrra liivane. Liiga lämmastikurikkal mullal kasvatavad kosmosed rohkem lehestikku kui toodavad õisi. Kuigi ka roheline on kosmostel võluv, soovid sa eeldatavasti siiski rohkem õisi. Seega unusta oma lill rahulikult lisatoiduta ja tegele vajadusel vaid kastmisega.

Juua küll tahab, aga terve mulla puhul suudab seda ka ise sügavamalt otsida. Kata lahtine mullapind taime ümber multšiga ja kui kastad, siis juurte ligidal. Kui taim on juba suur, siis reeglina kastmist ei vaja. Liigne niiskus võib kaasa tuua jahukaste lehtedel. Selle vältimiseks võid niiskemal ajal julgelt lehestikku harvendada. Nii pääseb õhk liikuma ja seentel on vähem võimalust levida.

Päikeselill

Väävelkollane kosmos soovib päikest. Nagu kosmosed ikka, kohe armastab. Varjus jääb õitsemine keskiseks. No ja tegelikult tuleb väävelkollase kosmose ilu tõeliselt esile (loojuvas täis)päikeses- siis ta lausa loidab!

Toestamist ei vaja nii palju kui harilik kosmos, püsib vajadusel ka ise püsti. Parim on siiski suure tuule ees kaitsta, kasvõi sobivate seisukindlate kaaslastaimedega (näiteks juba nimetet ogaputk)

Seemnete kogumine

Kui soovid oma väävelkollast iludust ka järgnevatel aastatel kasvatada, siis ära unusta seemneid koguda.

Seemnete saamiseks läheb vaja mitut taime- ühe abil ise tolmelnud seemnepark ei pruugi olla elujõuline. Vali välja kõige ilusamad õied ja varusta õieni viiv vars teibitükiga- nii tead kõige ilusamad isendid seemnete valmimiseni alles jätta. Ja arvesta, et ühes õies võib sisalduda ainult paar seemet- niisiis pane munad mitmesse korvi (loe: õide).

Kui õis on kroonlehed poetanud ja hakkab pruuniks minema, nopi see ja pane korralikult kuivama. Kuivamise järel haruta see ettevaatlikult lahti ja kogu nõeljad piklikud seemned kokku. Varusta nime, kogumiskuupäeva ja -kohaga ning säilita kuivas kohas. Muide, kosmose eri sordid risttolmlevad- nii võid lähestikku kasvatamise korral saada päris uue väljanägemisega õied.

Väävelkollane kosmos lõikelillena

Kosmose kohta kuuldub vahel, et lõikelillena pole suurem asi- kukub kohe kroonlehti puistama. Ma pole nõus! No olgu, maailma pikima vaasieaga ta pole, aga head mitmed päevad siiski. Küll aga tuleb teada olulist nippi- kosmost tuleb korjata siis, kui ta on veel tolmeldamata! Et tegu on vaasis avaneva õiega, võid rahulikult korjata vaid vaevu paotunud õisi- nii on kindel, et lill ootab aina kosilasi ega lase (kroon)lehti longu. Kuna kosmosel on samal varrel tihti palju nupukesi, siis vali üks haraline välja, lõika pikemapoolselt maha ja sea vaasi. Peatselt asub lill küll apelsinikarva habrast ilu ümber vaasi laotama, aga sest pole lugu- seni veel nupus olnud õied avanevad ja avanevad ja avanevad ja…ükskord unustasin sületäie väävelkollase kosmose varsi ämbriga aita töölauale. Kaks nädalat hiljem (literaalselt, käisin vahepeal reisil ja puha) oli ämbris ikka veel ilusaid päikselisi õisi. Ja need, millel kroonlehed läinud, olid ikkagi ägedad dekoratiivsed nupud.