Tasuta lilled ja maitseelamused!

Seemnete kogumine koduaias on justkui sünni ime miniskaalal- vaid mõnest tolmuterast ja seemnealgest sünnivad krõmpsud kurgid, gargantualikud kõrvitsad või mehekõrgune kosmosepuhmik, mis on pilgeni õisi täis. See hoiab aias elu keemas aastast aastasse, seob meid ühte looduse rütmiga ja võimaldab nautida oma töö vilju sõna kõige otsesemas mõttes!

Tasuta lilled ja maitseelamused!

Aiahuvilised teavad hästi, et aiasõbra mõistus kipub istiku-ja seemnepoes kaduma. Plaan oli vaid korraks kauplusest läbi astuda, auklike kinnaste asemele uued võtta- ja järgmisel hetkel leiad end parklas auto pagasiluugist kahekümnendat istikupotti sisse surumas ja käest pudenenud seemnepakke kokku korjamas. Rahakotis, teadagi, ulub seejärel vaid tuul… Kodus selgub kõigele lisaks, et neidsinatseid impulssoste on keeruline olemasolevatesse taimekooslustesse sobitada ja istutamise asemel tuleb hakata uut peenart rajama. Tuleb tuttav ette?

Üks võimalus kulusid kärpida ja impulsiivse peata-kana-seisu vältida, seejuures uute põnevate taimede elevusest loobumata, on ise seemneid koguda ja just nii aian uusi tasuta taimi kasvatada. Tõsi, mõned taimed on usinad isekülvajad ja elavad talve ilusti üle ka mullas, ajades nina peenrast välja täitsa ise sealt, kuhu seeme sügisel kukkus. Sel juhul on seemnekogumine pigem endale töö juurde tegemine ja tasub end ära vaid siis, kui soovid taimi mõnda uude aeda viia või pikema säilivusega seemnete seemnepanka luua. Aga teiste puhul on seemnete kogumine must-be.

Kui oled mõelnud, kuidas koguda seemneid koduaias, siis loe edasi. Siin on sulle praktilised näpunäited ja nõuanded, mis muudavad seemnekogumise lihtsaks ja lustlikuks tegevuseks, milles ei puudu ka põnevusmoment. POstituse lõpust leiad ka nimekirja suurepärastest seemnetaimedest, mille abil õnnestub uue taimede kasvatamine alati!

5 põhjust, miks koduaia taimedelt seemneid koguda

Oma aias kasvanud taimedelt seemnete kogumisel on mitu-mitu eelist, mida poeostudel lihtsalt pole.

Esiteks on Su aias kasvavad taimed ja seega ka nende järglased (nendesamade seemnete kujul) kohanenud selle miniökosüsteemiga, mille Sa koostöös loodusega taimedele loonud oled- mikrokliimaga, mullastikuga, valgustingimustega, niiskuse ja selle puudumisega ja nõnda ikka edasi. Järglaste jaoks on see keskkond juba loomulik ning taimed kasvavad tublid ja tugevad. Teistsuguses kasvukeskkonnas „genereerunud“ beebi peab alles hakkama kohanema.

Hoolika selektsiooni tulemusel saad seda eelist ise veelgi võimendada, valides seemneid nendelt taimedelt, mis on iseäranis lopsakad ja tulevad just selles keskkonnas hästi toime. Lõpptulemusena võib Sinu aias kasvada vapustava maitsega tomat või eriti lopsakas pruudisõlg, mis sama sordinimega, aga mõnes teises aias ei anna pooltki sellist järelkasvu.

Teiseks on Sul sõltumatus poes pakutavast. Mis siis, kui Su lemmiksort polegi järgmisel aastal saadaval? Või „lõpetatakse tootmine“. Või on tegu lihtsalt pärandsordiga, mille sarnast polegi enam mujal? Siis kaob viimse seemnega ka võimalus just sellesarnast taime veel kunagi kasvatada. Ise seemnete kogumisel tagad endale igal aastal just Sulle meelepäraste taimede „laovaru“ uueks aia-aastaks ja panustad siinsesse bioloogilisse mitmekesisusse.

Kolmandaks jõuavad poeseemned Sinuni parimal juhul paari aasta pärast peale taimelt „lahkumist“. Mõnede liikide puhul on selleks ajaks seemne idanemisvõime drastiliselt langenud ja elujõulisi taimi on peaaegu võimatu saada. Üks selliseid tegelasi on näiteks pastinaak, kelle puhul arvasin pikalt, et mul on mingi puue, mis ei võimaldagi seemneid idanema saada- nii nirult tulid taimed üles. Hiljem selgus siiski, et pastinaagilt ise seemneid võttes on see juurikas peaaegu et lollikindel ja kogu probleem seisneski hapuks läinud seemnetes. Pastinaak kasvatab seemned teisel aastal ja seega kogu saaki ära süüa ei tohi, aga kui jätad kümmekond pastinaaki seemnekasvatuseks alles, tagad endale selle vapustavalt maitsva juurika igal ajal. Lõikelillemaailmas on sama lugu ämbliklillega- mul ei ole see kunagi hästi idanenud- seda sellepärast, et „parim enne“ saab aasta pärast lihtsalt otsa…

Neljandaks võimaldab ise seemnete kogumine saada tulemusi, mis on poepakkidest veelgi mitmekesisemad ja põnevamad. See kehtib eriti lillede puhul ja siis, kui kasvatad ühe liigi mitmeid avatult tolmlevaid sorte kõrvuti. Risttolmlemise tõttu erinevad järglased vanematest loodusliku valiku ja Suure Juhuse jagu. Mõnikord on tulemus imeline, teinekord mitte nii väga- aga see teebki elu põnevamaks. Mitmed pärandsortide teisendid, mida põlvest põlve peredes edasi antakse, on just nii tekkinud.

Ülalöeldu tähendab ühtlasi seda, et kui soovid rrrrrrangelt sordiehtsaid järglasi, pead selliseid taimi kasvatama üksteisest lahus ja tagama vahemaa, mis ei laseks eri sortidel omavahel tolmelda. Vahel tolmeldatakse seemnetaimed käsitsi või eraldatakse need teistest. See vajalik „turvaline“ tolmlemisvaba kaugus võib ulatuda mõnest meetrist kümneteni.

Ja viiendaks– ise kogutud seemned on täitsa tasuta!

Kas kõik seemned annavad uusi taimi?

Et sellele vastata, tuleb aru saada sellest, mis on tolmlemine ja kuidas see üldse töötab.

Tolmlemine on taime paljunemisprotsessis kõige olulisem osa- selle käigus saavad kokku õietolmuterad ja emakas asuv seemnealge. Ehk siis suguühe taimede moodi. Tolmlemine võib aset leida mitut moodi- gravitatsiooni, tuule, sumisejate, liblikate, surude, lindude, isegi inimeste abil. Kuuldavasti on Aasias pintslikestega puid tolmeldavad inimesed juba tavaline vaatepilt.

Looduse Suure Pildi vaates on üks otstarbekamaid ja lollikindlamaid viise tolmlemiseks see, kui õie tolmuka küljest tulev õietolmutera satub kokku sama taime seemnealgmega. Kogu seks toimub seega ühe õie sees, reproduktiivmaterjalist ei lähe miski uitama ega kaotsi ja taime kestmine on tagatud ka üheainsa taime puhul- ideaalne, kui ressursside pärast käib mäsu ja tunglemine, seemned ei pruugi valmida või aias on ruumi vähe! Sellised taimi nimetatakse isetolmlejateks ja nemad annavad pea alati elujõulisi seemneid. Et kõiki mune mitte ühes korvis hoida, on isetolmlejad varuvariandina tihti ikkagi avatud ka sumilastele-liblikatele, tagades topeltvõimalused elu edasikestmiseks. Pikas perspektiivis on isetolmlemisel siiski miinuseid- variatiivsust taimedel ei esine, „pojad“ on vanemtaimedega identsed ja seega on võimekus keskkonna mõjule reageerida olematu- no näiteks kui kliima, muld või valgusolud peaks muutuma, siis viskavad sussi ühtmoodi sirgu nii emad kui tütred, nii isad kui pojad. Muide, fun (or not so fun) fact: teadlased on hiljuti välja uurinud, et seoses tolmeldajate vähenemisega on taimed hakanud rohkem mõtlema isetolmlemise peale ja vastavalt sellele end kohandanud. Mis tähendabki, et kuigi lühikeses vaates tagavad taimed nii oma jätkumise, on pikas perspektiivis nad palju haavatavamad. Loe soovi korral lähemalt siit.

Teiste taimede puhul on vajalik õietolm teiselt mõne sama liigi ja sordi taimelt. Siis on järglaste saamiseks vaja mitut lähestikku kasvavat õietolmuandjat, kes sel moel oma geneetilist koodi suuremate või väiksemate variatsioonidega edasi jagavad. Edukaks tolmlemiseks peab koos olema vähemalt 5-10 taime- nagu näiteks eelnimetatud pastinaagilt seemnete saamiseks.

Ja kolmandaks võib mõni taim vajada SAMA liigi, aga ERINEVA sordi taimelt. Need on isesteriilsed (ennast viljastada ei suuda) ja sellised on tihti näiteks ploomi-, kirsi- ja murelipuud. No ikka nii et `Liivimaa kollane munaploom` vajab saagi saamiseks kõrvale tolmuandjaks `Emma Leppermanni`, `Märjamaad´ või muud. Kui tolmuandjat pole, ei tule ka vilja. Õisi näed ikka, need lihtsalt ei anna elujõulisi seemneid-vilju ja see on juba saagiaja või järgmise kevade tagantjäreletarkus.

Miks just isetolmlejad?

Kõige lihtsam ja kindlam ongi koguda isetolmlejate (õie sigimikus asuva seemnealgme viljastab sama taime õietolm) seemneid- nende puhul on kindel, et seemned on elujõulised ja tärkamisvõimelised. Ühtlasi on nad geneetiliselt sarnased emataimega- tomat sama tummine, hernes sama hõrk, päevalill sama päikeseline. Väga laias laastus võib öelda, et üheaastased taimed on tihti (aaaaga mitte alati) isetolmlejad- püsik saab ju uuel aastal uue võimaluse oma soo jätkamine tagada, aga üheaastasel on ainult üks ja üsna lühike võimalus ning see tuleb ära kasutada… Sellised on näiteks lillherned, oad, tomatid, päevalilled, saialilled, tsinniad, kosmosed… Kui kasvatad aias sama liigi eri sorte, võib küll juhtuda, et risttolmlemise tõttu ei ole tulemus 100% sordiehtne. Mõned õied nimelt flirdivad meelsasti jumal-teab-kust-saabunud õietolmuga- kõrvitsad on ses suhtes teada-tuntud lõdva kummiga tüübid. Teised hoiavad end siivsalt koomal, kuni viljastumine õies juba toimunud- näiteks herneid saad enamasti sordiehtsaid.

Kuidas koguda seemneid koduaias?

Õige aeg

Välja valitud liikide ja sortide seemnete kogumisel on kõige tähtsam õige ajastus. Seemned peavad olema küpsed, kuid veel mitte maha pudenenud. Kui seemned on liiga rohelised ja „toored“, ei ole nad piisavalt elujõulised, kui oodata aga liiga kaua, võivad nad lihtsalt maha kukkuda ja kaotsi minna. Üldine soovitus seemnete kogumiseks on „nii hilja kui võimalik ja nii vara kui vajalik“. Elujõuliste seemnete saamiseks peab õis olema viljastatud ning enamikul juhul valmima taime küljes. Seega peab õitsemise järel laskma lilleõiel taime küljes kuhtuda, et seemned valmis saaks. Samas on oluline seemned eemaldada enne pudenemist. Üldiselt on seemned valmis siis, kui taim hakkab elukaart lõpetama ja seemnekaunad või -kestad muutuvad pruuniks ja kuivaks. Õiget aega maha magades pudeneb saak tuulde või mulda ja oledki uue aasta saagist ilma.

Arvesta ka, et konkurente, kes Sinuga koos seemnete valmimist ootavad, on omajagu- linnud, närilised, mõned putukad, isegi lapsed ja lemmikloomad (njaaah, need `Aamissepa`herned, mis nii läksid…).

Seemneid kogu päikselisel päeval

Seemneid tuleb koguda võimalikult kuivana. Kui ilm juhtub olema vihmane või niiske, hoia hobuseid ja passi paar päeva, et seemned saaksid korralikult kuivada. Tatikmärja seemne hilisem kuivatamine ei ole paraku sama tõhus ja hallitus on kerge tekkima.

Kuivatamine ja säilitamine

Pärast seemnete kogumist tuleb need korralikult kuivatada. See on oluline, et vältida hallitust ja tagada seemnete pikk säilivusaeg. Kuivatamine peaks toimuma varjulises, hästi ventileeritud kohas. Aseta seemned õhukese kihina paberile või võrgust alusele ja lase neil paar nädalat kuivada, aeg-ajalt seemneid segades. Tõhusaim abivahend on seks otstarbeks vanamoodne sari ehk sõel. Kui sarja avad on liiga suured, võib sinna peale visata õhukese kanga.

Kuivamise järel tuleb seemned puhastada. Igal seemnel on vastavalt evolutsioonis välja raalitud paljunemisviisile omane kohastumus- konks või kida kellegi või millegi külge haakimiseks, propeller lendamiseks või kest kellegi kõhus vastupidamiseks. Mõni laguneb ise, aga mõni võib vajada eemaldamist, et seemnekesel oleks uuel aastal hea start. Näiteks pruudisõle matsakas õienupus võib niiskust saanud seeme lihtsalt ära hallitada, aga kui lammutad selle kuivamise järel laiali ja otsid seemned üles, on idanemine kindlam. Sama lugu on kosmose, päevakübara, saialille ja paljude teistega. Mõne taime seemned saab välja kallata omapärasest anumast või kuprast- näiteks mooni ja mustköömeni. Teised vajavad poetamist- herned ja oad. Kolmandatel tuleb terad eraldada sõkaldest. Ja nii ikka edasi. Kui sa ise ka päriselt ei tea, mida sealt kuivanud õienuti seest otsida (jep, been there, done that), siis kasuta guugelmuugeli abi. Üks asjalik, kuigi mitte kaugelt täielik leht seemnete määramiseks on siin: https://www.idseed.org/

Kui seemned on kuivatatud ja puhastatud, tuleb need turvaliselt ületalve hoida. Niiskus ja hallitus hävitavad seemned või vähendavad nende idanevusvõimet. Arvesta, et seemnete vastu võivad huvi tunda hiired, rotid ja kuivaineputukad.

Parim on seemneid säilitada pimedas, kuivas ja jahedas kohas. Selleks sobivad paberkotid, klaaspurgid või metallkarbid. Kui oled sada protsenti kindel, et seemned on täiesti kuivad, sobib hästi õhukindel tume klaaspurk. Kui kahtled, hoia mahuti pisut hingavana. Väga mõnusad on selleks otstarbeks läbipaistvad plastist maitseainepurgid, mil ülaservas auklik saputi.

Lisa seemnete juurde kindlasti silt sordi nime ning korjamise koha ja kuupäevaga.

3 viisi seemnete kogumiseks

Taimed ja seemned on erinevad. Kuigi paljusid on lihtne aias käies lihtsalt peoga kaasa võtta, vajavad mõned teistsugust lähenemist, et seemneid edukalt koguda ja säilitada.

Mitmetel taimedel valmivad seemed uhketes sarikõisikutes või kupardes. Kui tahad neilt seemneid koguda, pead varitsema hetke, mil seemned hakkavad kuivama ja muutuvad helepruuniks, kuid pole veel maha kukkunud. Lähene kuivale seemnekuprale või õisikule paberkotiga ja tõmba taimele „kott pähe“. Pigista kotisuu varre ümber kokku ja kaksa alles seejärel seemnepea taimelt maha. Keera teistpidi ja oota, kuni kuivavad. Raputa vart jõuliselt kotist välja võtmata, et seemned kotti kukuks. Nii ei lähe midagi kaotsi. See meetod sobib näiteks moonidele, mustköömenile, tillile, mets- ja tavalisele porgandile, suuretähasele kukeleivale ja teistele.

Mõned taimed hoiavad oma järelkasvu kaunades, mis on rohelised-rohelised-rohelised-pruunid-ja-siis-plaksuga-lõhki-ja-läinud. Sellised on näiteks lillherne seemned, mida ei saa koguda enne, kui kaun on pruuniks tõmbunud, aga kuivades kipub see seemned välja poetama. Korja juba pisut pruunistuvad kaunad kokku ja pane kotti või karpi kuivama. Kui nad lahti keerduvad, ei lähe seemned kaotsi.

Kurk, tomat ja teised lödistajad: Neilt seemnete kogumiseks peab vili olema täielikult küps ja isegi üle kasvanud, et seemned oleksid arenenud. Kurk muutub küpsedes kollaseks või oranžiks, tomat aromaatseks ja pehmeks. Kui vili on valmis, lõika see pooleks ja kraabi seemned lusikaga välja. Võid neid paar päeva aeg-ajalt segades vees leotada, et sültjas viljaliha fermenteerumise tõttu seemnetest eralduks. Pärast loputamist tuleb seemned korralikult kuivatada, kuni nad muutuvad täiesti kõvaks. Seejärel säilita jahedas ja kuivas kohas.

Kui leotamise samm vahele jääb, pole ka hullu. Mäkerda seemned koos viljalihaga lihtsalt paberkäterätikule võimalikult hõredalt laiali ja lase kuivada. Viljaliha kleebib seemned küll paberi külge kinni, aga kui külvamiseks läheb, saad need sealt lahti sikutada. Võimaliku paberijäägid kaovad mullas niikuinii, aga väike idanemisviivitus võib siiski tekkida.

Muide, kurgi ja tomati puhul on mõtet koguda vaid nende taimede seemneid, mis EI OLE hübriidid ehk F1-sordid. F1ga tähistatakse kahe püsivate omadustega liini omavahelise ristamise esimese põlvkonna järglasi, kus mõlema liini positiivsed omadused kokku saavad. Paraku selles põlvkonnas võimendunud positiivsed omadused järglastele ei pärandu ja järgmistel aastal „kahanevad“ need aina vähemaks. Niisiis võib F2 põlvkonnas saada juba tunduvalt lahjemad ja edaspidi lausa meh-viljad.

Kuidas seemnete kogumine aitab säilitada aedade jätkusuutlikkust?

Seemnete korjamine ei ole ainult viis taimede ja aia elurikkuse taastootmiseks, vaid ka oluline samm jätkusuutliku aianduse suunas. Iga kord, kui kogud seemneid, vähendad oma sõltuvust poest ostetud seemnetest, mis on sageli töödeldud ega tea sinu aiast ja selle tingimustest ööd ega mütsi. Seemenete kogumine aitab säilitada meie bioloogilist mitmekesisust ja tugevdada taimede kohanemisvõimet just siinse kliimaga.

Veelgi enam, seemnete kogumine võimaldab valida parimad taimed edasiseks kasvatamiseks, soodustades sellega tugevamate ja haiguskindlamate sortide levikut. Kui oled aastate jooksul märganud, et mõni taim kasvab eriti hästi või on vastupidav, saad just selle taime seemneid koguda ja järgmisel aastal taas külvata. Nii lood oma aeda järk-järgult sobivaima taimestu.

Seemnete kogumine on suurepärane viis, kuidas ühendada aiatöös terve talupojamõistus ja looduslähedus. See võimaldab sul mitte ainult jätkata oma aia elu aastast aastasse, vaid ka panustada suuremasse pilti – looduse jätkusuutlikkusesse. Nii et järgmisel korral, kui suvi lõppeb ja taimed hakkavad seemneid andma, ole valmis! Kogu enda ja sõprade aedadest seemneid, pane need tallele ja alusta uut kevadet teadmisega, et oled teinud midagi olulist – nii oma aia kui ka kogu planeedi heaks.